üks mõte juba tõustes pähe lõi
veel mu hommikune kohv köögis jahtuda võib
see on lola, kes õuel mind ootab
on harjumus jõud mille sarnast ei tea
ja seepärast söömata end minema sead
see on lola, kes seal õuel mind ootab
lo-lo-lo-lo-lola
kui rikkis on lift ei jää pooleli sõit
mööda käsipuud alla ennast aidata võid
see on lola, kes õuel mind ootab
ei minutit rohkem ilma lolata saa
ukse tagantkäe sulgen nii et puruneb klaas
see on lola, lo-lo-lo-lo-lola, lo-lo-lo-lo-lola
ma juba aastaid pean sinu luugi ees reas
hommikuti seismas teiste seas
kuid tean et ainsana järjekord siin
mind viimaks siiski sinuni viib
eemal ma tuttavat sahinat näen
meeste hulk
kõigil läikivad kopikad käes
see on lola, lo-lo-lo-lo-lola, lo-lo-lo-lo-lola
lo-lo-lo-lo-lola, lo-lo-lo-lo-lola
üks lahke hääl
üks rahva hääl
üks kodumaa
ja see ongi kõik
kui ajaleht käes sagin minema viin
kas tuiskab või tormab või hanged on maas
on harjumus jõud mille vastu ei saa
see on lola, lo-lo-lo-lo-lola
kas tuiskab või tormab või sajule seab
oma ajalehed lola käest saama ma pean
see on lola, lo-lo-lo-lola
ma juba aastaid pean siin luugi ees reas
hommikuti seismas teiste seas
kuid tean, et ainsansa järjekord siin
mind viimaks siiski sinuni viib
on harjumus jõud, mille sarnast ei tea
ma ajalehest värskena lugu et pean
see on lola, lo-lo-lo-lo-lola, lo-lo-lo-lo-lola
lola, lo-lo-lo-lo-lola, lola, lo-lo-lo-lo-lola
lola, lo-lo-lo-lo-lola, lola, lo-lo-lo-lo-lola